Suured täpilised sugulased

Foto: Karl Lehman (www.big-cats/de - Faszinierende Raubkatzen)

Väikeste kasside teadusele vahelduseks veidi ka suurtest kassidest :)

Mati Kaal on kirjutanud raamatu lõvikuningas Leost, kes otsustas kõik sugulased oma juubelile kutsuda – „Kuningas Leo imeline elu”. Kodukiisud moodustavad vaid ühe väikese osa kaslaste (Felidae) arvukast 40-liigilisest erineva suurusega ja eluviisiga perekonnast. Esimesed kaslased tekkisid meie planeedile umbes 25 miljonit aastat tagasi. Tänaste kaslaste esivanem elas 11 miljonit aastat tagasi Aasias.

Allpool siis veidi lähemalt GEPARDIST (Acinonyx jubatus)

Gepardid on üks vanemaid kaslaste siiani säilinud liike, kes on säilitanud paljuski oma esialgse väljanägemise ja ei ole aja jooksul palju muutunud. Praegu arvatakse, et gepardid eraldusid oma lähimatest sugulastest puumast ja jaguarundist umbes viis miljonit aastat tagasi. Gepardite algkodu on Aafrikas. Kuni Suure Jääajani, 20 000 aastat tagasi, levisid gepardid peaaegu kogu planeedil, kuid siis sattus liik hävimise äärele.

Kaslased jagunevad kahte alamperekonda – suured kassid ehk pantrid (Pantherinae) ja väikesed kassid (Felinae). Sageli paigutatakse gepardid ekslikult suurte kaslaste hulka, ilmselt suuruse tõttu. Täiskasvanud gepard kaalub 40-65 kg, tema kehapikkus on 115-135 cm ja saba pikkus võib ulatuda kuni 84 cm-ni. Tegelikult on gepardid lähemal oma väiksematele suguvendadele. Uuemad uuringud liigitavadki gepardid juba väikeste kaslaste hulka. Nagu väikesed kassid, nii oskavad gepardid nurru lüüa ja nad ei möirga. Gepardite keel on rikkalik, mis koosneb siristamisest (sellega kutsuvad nad teisi gepardeid või ema kutsub poegi), kurrumisest (kurrutakse kohtumisel vastassugupoolega; näitab huvi, ebakindlust, lepitust), urisemisest (kasutatakse ohuolukorras koos susisemise ja turtsumisega), kiljatamisest (tõsises ohuolukorras) ja nurrumisest (näitab rahulolu). Gepardite nurr on vali.

Esimesel pilgul võib tunduda, et gepardeid on raske eristada suurematest suguvendadest leopardidest ja jaaguaridest, kes on samasugused täpilised. Kuid gepardid on pikemate jalgadega ja palju sihvakamad, voolujoonelise kehaga. Iseloomulik tunnus on üle näo jooksev must triip. Legendi järgi tekkis triip pisaratest, kui gepardiema nuttis oma kadunud poegi taga. Tegelikult on see joon gepardile päikeseprillide asemel ja aitab tal jälgida saaki isegi teravas päikesepaistes. Looduses esineb veel haruldasemaid gepardite variatsioone nagu kuninggepardid (laigulised tabby gepardid ) ja pikakarvalised gepardid. Üliharuldased on valged, hallid, punased ja mustad variatsioonid.

Gepard ei ole võitlusloom. Tema lõuad ja hambad on väiksemad kui teistel temasuurustel kiskjatel. Tema eelis on sprinterlik kiirus. Ta ei suuda võidelda tugevamate ja agressiivsemate loomadega, vaid peab tihtipeale oma raskustega püütud saagi maha jätma. Gepardid ei ole agressiivsed ja nad on isegi kergesti kodustatavad. Egiptlased kodustasid esimesed gepardeid juba 1700 aastat tagasi e.Kr. Paljud kuulsad valitsejad pidasid gepardeid ja kasutasid neid jahil koerte asemel, näiteks Karl Suur, Džingis-khaan, India Suurmogul Akbar Suur ja kaasaegsematest valitsejatest Etioopia keiser Haile Selassie I. Kodustatud gepardid aga paljunevad halvasti.

Gepardid kütivad varaõhtul või hilishommikul. Gepard jahib enamasti vaatluse, mitte haistmise abil. Kõigepealt vaatlevad nad varjus seistes, kas on silmapiiril saakloomi või konkurente. Siis lähenevad nad aeglaselt potentsiaalse saakloomani 10-30 meetri peale ja ründavad saaki taga ajades. Rünnak kestab 20 sekundi ringis, harva rohkem kui minuti. Ligikaudu pool rünnakutest on edukad. Gepardite lemmiktoit on liha. Saakloomadest on gepardite lemmikud kuni 40-kilosed väiksemad antiloobid – Thomsoni gasellid, Granti gasellid, hüpikgasellid ja impalad, kuid nad on võimelised murdma ka noori sebrasid ja gnuusid. Pärlkanad ja jänesed on samuti gepardite toidulaual. Kuni 10 päeva võib gepard olla ilma joomata. Erinevalt valdavast osast kaslastest, pole gepardite küüned täielikult sissetõmmatavad (nagu kalakassil, lapikpeakassil ja Iriomoto kassil), mis annab neile suurema kiiruse, kuid nad ei saa ronida puu otsa. Gepardilapsed, kelle küünised ei ole veel nii kulunud, võivad küll ronida madalamate puude otsa.

Gepardite tüüpiline asuala eeldab avaraid maastikke, kus tal on paremad võimalused saaki jahtida – rohtlad, savannid, pooolkõrbed. Nagu kassidele kohane, on ka geparditel oma territooriumid. Isagepardite territooriumid võivad ulatuda 1500 km2 suuruseni, emageparditel aga 1200-1500 km2. Isagepardid elavad salkades, emagepardid aga üksi, välja arvatud siis, kui tal on lapsed. Lapsed elavad koos emaga esimesed 18 elukuud, mille kestel nad õpivad iseseisvalt hakkama saama ning saaki küttima. Veel kuueks kuuks jäävad gepardilapsed kokku, kuid umbes kaheaastaselt lähevad õed omaette elama ja vennad jäävad kokku. Mõnikord võivad nendega liituda ka võõrad gepardipoisid. Suguküpsed saavad gepardid 20-23 kuuselt. Tiinus kestab umbes 95 päeva ja pesakonnas on tavaliselt 4-5. maksimaalselt 9 last. Gepardilastele on iseloomulik suitsuhalli karva pikk karv, mis jookseb piki selga ning mida kutsutakse mantliks. Sellel on põhiliselt kaitseotstarve, mis muudab gepardilapsed vaenlastele rohu sees raskesti märgatavaks.

Gepard on maailma kiireim loom, kelle kiirus võib ulatuda kuni 112-120 km tunnis. Ta on võimeline saavutama selle kiiruse kolme sekundiga ja läbima kuni 460 meetrit. Kodustatud gepardid keskmiselt vaid 8-12 aastaseks, looduses tavaliselt 4-6 aastat. Gepardilaste suremus on kõrge ja 30% neist sureb esimese elukuu jooksul. Inimeste kõrval on gepardite, eelkõige gepardilaste vaenlased suuremad kiskjad - lõvid, hüäänid jt. Gepardite antiikne päritolu on neile kaasa toonud palju geneetilisi vigu, mistõttu nende suremus on kõrge. Paljud bioloogid usuvad, et see on juhtunud, kuna hävimise ääres olles on nad paljunenud sugulaste vahel, mis on nõrgestanud nende geene ja nende immuunsussüsteem on väga nõrk.

Kunagi asusid gepardid laialdasel territooriumil Aafrikas, Aasias ja isegi Euroopas. Gepardeid arvatakse olevat kokku kuus liiki, millest neli säilinud liiki elavad Aafrikas ja üks Aasias. Praegu arvatakse, et 12 500 gepardit elab 25 Aafrika riigis (kõige rohkem, kuni 3000 Namiibias) ja 50-200 gepardit arvatakse elavat Iraanis, Khorasani provintsis. Võimalik, et mõningaid isendeid võib leiduda mujalgi. Hiljuti leiti surnud gepard Pakistanis, Belutšistani provintsist.

Maailma Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit on gepardid liigitanud ohustatud liikide hulka. Gepardeid on kahjustanud ka inimtegevus. Neid on kütitud naha pärast ja paljud farmerid on gepardeid süstemaatiliselt hävitanud, kuna süüdistavad neid karja hävitamises. Kõige enam on gepardite kaitsega tegeldud Namiibias, kus 1990.a. rajati Kesk-Namiibias, Otjiwarongo lähedal, dr. Laurie Markeri eestvõttel Gepardite Säilitamise Fond (CCF – Cheetah Conservation Fund). CCF osakond tegutseb Keenias. 1993.a rajati samalaadne institutsioon, Cheetah Conservation Foundation, Lõuna-Aafrika Vabariigis. 2001.a. rajati Iraanis Aasia gepardite kaitseks Iraani Gepardite Selts (ICS – Iranian Cheetah Society).



Rohkem informatsiooni geparditest leiab:
http://www.cheetah.org/
http://www.dewildt.org.za/
http://www.awf.org/content/wildlife/detail/cheetah
http://www.gepardenland.de/

http://www.bigcatrescue.org/cats/wild/cheetah.htm