esmaspäev, 22. detsember 2008

Jõulud tulnud ju





Arutelu ühes foorumis:
"Mida teie oma kassidele jõuludeks kingite?"
"Mina kingin talle tuunikala…" "Mina mänguhiire ja korraliku kraapimisposti"… "Mina kingin karvase padja"… "Aga mina kingin talle teise kassi" ;-)



Inimeste aeg kulgeb oma rituaalide ja verstapostidega, kasside aeg omadega. Kuid kuna just inimesed on kehtestanud oma maailmakorra ja mitte vastupidi, siis on paratamatu, et jõuluaeg omab mõju ka kõigile teistele meiega koos elavatele olenditele. Esiteks muidugi see, et jõulude eel ja ajal tuleb meile (loodetavasti) meelde veidi aega hea olla :-) Kas ka kassidele jõuluajal traditsioonide kohaselt tavalisest paremat süüa anti, pole teada, kuid kõikvõimalikke kingitusi teevad inimesed oma kiisudele tänapäeval tõesti. Üle pingutada ei ole siiski mõtet, sest ilus roosa lehv ümber kaela ei ole kindlasti see, mida Teie kass jõuludeks sooviks :P


Mida ta mõelda võib?


Esiteks, ilmselt mõtleb kass jõuluaskeldusi kõrvalt vaadates umbes nii nagu Muumitrolli-tegelased, et kuna kõik on nii kohutavalt ärevil ja sebivad ringi ning astuvad talle saba peale, siis on jõulud tõenäoliselt midagi ohtlikku. Teatud mõttes on tal ehk isegi õigus, sest sellised jõululisandid nagu põlevad küünlad võivad koosluses kassiga tõesti ohtlikud olla – nii kassile endale kui ka inimestele. Ehk nagu üks tuttav märkis: koheva sabaga kass ja põlev küünal ühes toas on suurema ohu allikas. Meie praeguse kassi esimesed jõulud sisaldasid samuti uudishimulikku tutvumist küünla ja elusa tulega. Jäädavaid kahjustusi õnneks ei järgnenud, edaspidi on kass suhtunud küünaldesse väga aupaklikult.


Piparkoogid…


On uskumatu, aga ma tean päris mitut kassi, kes kõik tunnevad mingit salapärast tõmmet piparkookide poole. Võib-olla sisaldavad need mingit kassidele meeldivat ainet? Paljud kassid näivad armastavat üldse igasugused küpsiseid, aga näiteks meie kass on tõeliselt võlutud just jõulude ajal lauale pandud piparkoogikausist. Aeg-ajalt kaovad sealt mõned piparkoogid, et siis osaliselt ja närituna uuesti kusagilt voodi alt välja ilmuda. Kui ma lubaksin, siis istuks kass ilmselt terve igaviku kausi kõrval ja õngitseks käpaga ükshaaval piparkooke välja.


Oh kuusepuu, oh kuusepuu…


("Mis ajast kasvavad puud toas?!" mõtles kass ühel jõulueelsel pärastlõunal uinakust ärgates ja unise peaga elutuppa saabudes üllatunult.)


Kui kuusk juba toas on, siis avanevad mitmed huvitavad võimalused. Esiteks on põnev proovida, kas seda mööda saab sama hästi üles ronida kui väljas… Upsssss… kuusk läks viltu ja inimene sai kurjaks :-(


Järgmiseks võib proovida kuuse otsas rippuvaid asjakesi kinni püüda… kui hästi õnnestub, siis neid ka alla võtta ja minema tassida… See läheb juba paremini, see tähendab ilma suurema kärata korda. Ega inimestel see matemaatika nii tugev ka nüüd ei ole nagu nad arvavad. Mõned kuulid tulevad diivani alt välja alles uuel aastal, suurpuhastuse käigus.
Kõige turvalisem meelelahutus on lihtsalt lamada rohelise oksatihniku varjus ja kujutleda, et on suvi ja heinamaa ja päikesepaiste… Muide, kas Te teadsite, et kuusejalas olev vesi (mhmh, kuusejalavesi :P) maitseb kõige paremini – peaaegu niisama hästi nagu maal õues olevas veeämbris olev vesi? Ma ütlen Teile: jõuluajal pole tõesti vaja veekaussi täita!


Hetkeks (ja eriti saabuvate pühade eel) võib muidugi mõtiskleda ka teemal, milline oleks inimeste elu siis, kui maailm oleks korraldatud hoopis kasside järgi ja meie seal sees oleksime vaid külalised. Kuidas meie oma vurre kõrvetaksime, mille üle imestaksime, pahandaksime ja millistesse raskustesse satuksime… Ja kas me saaksime ühelt poolt rahumeelse puhkamise ja ilusolemise ning teiselt poolt innuka küttimise nii edukalt ühendada, nagu seda teevad meie karvased kaaslased. Õigupoolest… sellele viimasele on vistvastus olemas… vähesed suudavad seda. Ja sellest on kahju.



Häid saabuvaid pühi ja hoidke ikka oma kiisusid ja kõiki teisi kalleid ja sõpru. Tehke neile pai, rääkige ja mängige nendega. Nad kõik (olenemata liigist ja jalgade arvust) ootavad seda ilmselt isegi rohkem kui kingitusi :-)

kolmapäev, 3. detsember 2008

Metsakiisud


Pilt pärineb siit (Alex Kolesnikov "Die Sibirische Katze")


Kui te Euroopa metsades kassi näete, siis ei pruugi tegemist olla ilmtingimata metsistunud kodukassiga, vaid hoopis ühe haruldaseks jäänud omaette kassiliigiga. Euroopa metskass (Felis silvestris silvestris) näeb välja nagu tavaline kodukass ja inimsilm ei suudaks neid täenäoliselt välimuse järgi eristada. Kõige kergem on neid eristada saba järgi - metskassi saba on tömbi otsaga. Enamasti on nad suurema kodukassi suurused. Tema karvastiku värvus on tume, ulatudes hallist kuni pruunini, ja kaetud õrnade triipudega. Šotimaal elab musta värvi Kellase kass, Euroopa metskassi alaliik. Metskassi musta variatsiooni on kohatud veel Kaukaasias. Siiski arvatakse, et tegemist on mets- ja kodukassi hübriididega. Võrreldes tavalise kodukassiga on metskassil laiem nägu, pikem karv ja lühem tömbi otsaga saba. Erinevad ka metskassi ja kodukassi hammastikud. Euroopa metskassile pai teha ei ole lihtne. Ta on arg ja ettevaatlik loom ning hoidub inimestest eemale. Isegi kui nad noorena inimese juurde satuvad, jäävad nad iseseisvaks, metsikuks ja kodustamatuks.

Metskasse on üldse kolme põhiliiki: Euroopa metskass (Silvestrise perekond) elab Euroopa metsapiirkondades; Aafrika metskass (Lybica perekond) elab üle kogu kontinendi Sahara kõrbest Lõuna-Aafrikani, välja arvatud Lääne-Aafrika ekvatoriaalsed vihmametsad, aga samuti Lähis-Idas; Aasia metskass (Ornata perekond) elab laialdasel territooriumil Lääne-Aasiast kuni Indiani ja Hiinani. Euroopa metsadesse ilmusid metskassid kiviajal, kui jääaeg taandus. Euroopa metskass eraldus Martelli kassist 250 000 aastat tagasi; 20 000 aastat tagasi läksid lahku Euroopa metskassi ja Aafrika metskassi teed; 4000-8000 aastat tagasi tekkis viimasest kodukass.

Erinevalt öise eluviisiga kodukiisudest armastavad metsakiisud jahil käia päeval. Kuid näiteks Šoti metskassi juures on täheldatud ka öist eluviisi. Arvatakse, et nad on keskmisest kodukassist mõnevõrra kogukamad ja et just Euroopa metskassidelt on meie triibikud või tabbyd kodukiisud pärinud oma välimuse. Teadlased on välja arvestanud, et kodukassi ja metskassi geneetiline erinevus või ulatuda 39%-ni. See on päris suur erinevus - meenutagem, et inimese ja inimahvide geneetiline erinevus võib olla vaid mõneprotsendiline. Kodukassi esivanemaks peetakse hoopis Põhja-Aafrikas elav ookerkassi (Felis lybica).

Euroopa metskassi erivormid on veel caucasica, kes elab Türgis ja Kaukasuse mägedes; grampia, hävimisohus liik on eraldatuna säilinud Šotimaal; jordansi elab Baleaari saartel, cretensis Kreetal ning reyi Korsikal. Kaks viimast alamliiki on väljasuremise äärel. Euroopa metskass on üks metskassi alamliike, kes sajandeid tagasi hõlmas laialdase territooriumi, kuid nüüd arvatakse alles jäänud olevat vaid vähesed isendid: Šotimaal; Ibeeria, Balkani ja Apenniini poolsaartel; Türgis; Kesk-Euroopas: Saksamaal, Šveitsis, Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Prantsusmaal, Belgias ning Luksemburgis; aga ka Ukrainas, Moldovas ja Kaukaasias. Metskasse võib kohata ka mõnedel Vahemere saartel: Baleaaridel, Korsikal, Sardiinias, Sitsiilias ja Kreetal, kus nad võivad olla segunenud Aafrika metskassiga. Nad on kadunud kunagistelt asualadelt Inglismaalt, Walesist ja Skandinaaviast. Juhukülalisena võib neid kohata Austrias ja Hollandis. Saksamaal arvatakse elavat 3000-5000 Euroopa metskassi.

Kõige sagedamini Euroopas võib metsakiisusid kohata Ibeeria poolsaarel, Hispaanias ja Portugalis. Kui Duro ja Ebro jõest põhjas võib kohata tavalist Euroopa metskassi, siis lõuna pool elab metskassi Ibeeria erivorm, kes on põhjapoolsest liigikaaslasest mõnevõrra suurem. Varem peeti neid erinevateks liikideks, kuid 1963.a. leidis metskassi palju uurinud Soome zooloog Björn Kurtén, et Ibeeria kassid on pigem säilitanud oma kiviaegse välimuse. Eestist on leitud metskassi luid kiviaegsetest Kääpa ja Tamula asulakohtadest. Mõnevõrra rohkem on neid avastatud kiviaegsetest asulakohtadest Lätis. Enam võib jälgi metskassi tegevusest kohata Skandinaavias. Nad on endale koha leidnud ka Skandinaavia mütoloogias. Legendi järgi vedasid metskassid muinasskandinaavia armastusejumalanna Freyja vankrit.

Euroopa metskass võib olla 450-750 mm pikk ja 3-8 kg raske. Tema eluiga võib ulatuda 15 aastani. Nad paarituvad tavaliselt üks kord aastas, hilistalvel, ning 63-68 päevase kandeperioodi järel toob kassiema ilmale 1-8 kassipoega. Kõige rohkem sünnib kassipoegi mais. Kümnepäevaselt lähevad kiisupoegadel silmad lahti ja 16-20 päeva järel jooksevad nad juba ringi. Kaheteistnädalaselt lähevad kiisud jahile ja viiekuused kassid võivad minna eraldi elama. Suguküpsuse saavutavad metskassid aastaselt, isakassid 9-10 kuuselt ja emakassid 10-12-kuuselt. Metsakiisud on pelglikud üksildased loomad, kelle territoorium võib ulatuda kolme ruutkilomeetrini. On üllatav, et väidetavalt on tegemist võrdlemisi monogaamsete loomadega, kellel on sageli kindlad partneid ja isakass aitab emakassil poegi üles kasvatada.

Euroopa metskassidele meeldib elada okaspuu- või lehtpuumetsades, sest sealt leiab ta oma toidulauale maitsvaid metshiiri, uruhiiri, mügrisid, karihiiri ja teisi väiksemaid närilisi. Lihatoiduliste metsakiisude toidulaualt võib leida veel linde, putukaid ning väiksemaid imetajaid ja roomajaid. Kala püüda aga Euroopa metskassidele ei meeldi. Šoti ja Kesk-Hispaania metskassid võivad elada ka avamaal ja nõmmedel, sest neile meeldib seal elavaid küülikuid ja jäneseid küttida. Nagu kodukiisudki, kasutavad metskassid taimi seedetrakti haiguste raviks. Tihti võivad nad elada märgaladel, nagu soistes madalikumetsades. Kaukaasias on tähele pandud, et metsakassid võivad nädalaid elada puu otsas, püüdes sinna peitu läinud närilisi. Neile ei meeldi väga lumised ja külmad alad, kus on kõrge lumikate, üle 20 cm, ja kus lumi on maas rohkem kui 100 päeva. Neid võib kohata kuni 3000 m kõrgusel.

Metskasside arvukust on piiranud segunemine kodukassiga, hübriidide teke, ja inimtegevus, mis hävitab kasside elualasid. Mõned teadlased arvavad, et puhtaverelisi Euroopa metskasse ei olegi enam loodusesse alles jäänud. Samuti ohustavad kasse autod, metsloomade tarvis pandud lõksud ja püünised, haigused ja isolatsioon. Šoti metskassi, keda on säilinud 400 isendi ümber, peetakse üheks väheseks allesjäänud segunemata liigiks. Eriti raskeks kujunesid Euroopa metskassile 18. ja 19. sajand ning 20. sajandi esimene pool, mil liigi arvukus tugevasti vähenes. Varem on metskassi kütitud ka naha pärast. Praegu tohib metskasse küttida Aserbaidžaanis, Rumeenias ja Slovakkias. Küttimise tõttu on metskasside arvukus Slovakkias kahanenud kahekümne aastaga 900-lt 160 isendini. Euroopa riikides on metskassi küttimine valdavalt siiski keelatud. 20. sajandi lõpul on hakatud tegelema metskassi kaitsega. Baieris lasksid sealsed looduskaitsjad kümne aasta jooksul (vahemikus 1984-1993) koguni 237 vangistuses sündinud kiisut tagasi loodusesse. Esimestel nädalal jäid paljud neist auto alla ja hukkusid, suremus ulatus 30%-ni, kuid lõppkokkuvõttes seadsid kassid end siiski sisse ja andsid isegi järglasi. Looduskaitse tegeleb aga põhiliselt olemasolevate populatsioonide säilitamisega, sest kodukassiga segunemise oht on kõrge.



Kassid Freya vankrit vedamas (Wikipedia)


Euroopa metskassist veel:

http://www.markuskappeler.ch/tex/texs2/wildkatze4.html

http://dspace.dial.pipex.com/town/plaza/abf90/bco/silvestr.htm

http://www.scottishwildcats.co.uk/